otsi
Arhiiv

PostHeaderIcon ptk 3

Veeresin kiiresti ja tegin kindlaks, et mind ei jälitataks. Peagi kõik, mida nägin muutus uduseks. Hingamine muutus aeglaseks ja sügavaks. Ma ei kuulnud enam helisid nii hästi kui varem, kõik oli nagu üks suur müra, ainult sisse- ja väljahingamine oli selgesti arusaadavad. Pilgutasin aeglasti, sest kiiresti ei olnud seda võimalik teha.  Nägin, kuidas silme eest mustaks ning uuesti valgeks läks, kuid siis oli kõik veel ähmasem. Kõik vihjed viitasid sellele, et olin liiga kaua tühi olnud. Jõudsin pilgutada veel vaid korra ning jäingi teadvusetuna lamama.

Mind äratasid ülesse pidevad jalahoobid vastu pead. Kaks poissi mängisid minuga. Kui ma keset veeremist seisma jäin ja käratasin neile, siis jooksid nad karjudes ema juurde. Ema olin neil pikk sale mustade juuste ja pruunide silmadega. Ta kandis peas rohelist rätikut, seljas must siidist särk. Jalas roheline ja mustade triipudega seelik, mis ulatus maani. Kõrvas olid talle suured ringikujulised kõrvarõngad. Ühesõnaga oli mul tegemist mustlasega.  Tema nimi oli Jofranka. Ta rääkis mulle, kuidas nad mu teeäärest leidsid, kaasa võtsid ja täis pumpasid. Vestlesime natuke ja tuli välja, et tegemist oli väga lahke ja toreda naisega. Nad olid siia metsa just jõudnud ja siin oli juba palju inimesi koos. Ei, need teised ei olnud mustalsed. See mets oli saanud turismimagnetiks, sest väidetavalt pidi see kummitama või pidi selles metsas koletis elama. Keegi täpselt ei teadnud. Teati, et ta teeb koledat häält ja liigub maad ligi. Selle järgi hakati metsa kutsuma Kolli Metsaks. Küsisin Jofranka käest, et kas ta ei karda, et midagi võib juhtuda temaga või ta lastega. Ta ütles, et ei, sest Jumal kaitseb neid. Jutud liikusid, et elukas näitas ennast viimati umbes kuu aega tagasi ja seni keegi pole keegi viga saanud

Kõndisin laagris ringi ja jälgisin inimesi. Mõned neist elasid telkides ja mõned karavanides. Laager ise oli ringikujuline ja tänu sellele osutus laagrisüdameks ringi keskpunkt. Seal inimesed vestlesid ja tutvusid üksteisega. Tundus nagu osad olidki tulnud siia selleks, et endale uusi sõpru leida. Kahjuks kõik ei saanud omavahel hästi läbi. Vahel oli kuulda ropendamist ja üksteisele viltuvaatamist, aga löömaks kunagi ei läinud. Küsisin inimeste käest, kas nad on elukat näinud ja kas nad teavad täpselt missugune see välja näeb. Jutud olid seinast seina. Mõned ütlesid, et koletis on suur ja suudab end nähtamatuks muuta. Teised ütlesid, et pole see mingi koletis, vaid pehme nunnu loom. Kõik need inimesed olid erinevad nii oma mineviku, soovide kui ka iseloomu poolest, aga neid ühendas üks.  Kõik need nad olid siia tulnud, selleks, et kohata midagi, mis oleks eriline ja teistsugune, midagi, mis muudaks nende arusaama maailmast. Kõik see müsteerium ja salapära haaras mindki ja tugev soov tekkis seda elukat näha.

Mis mind imestama pani oli see, et siin olid juba kohalikud, kes müüsid turistidele koletisega seotud esemeid. Riiulitel oli näha puidust ja vatist erinevaid koletise kujusid. Oli ehteid, mis peaks koletise eest kaitsma ja oli talismane, mis pidid andma metsahinge kaitse. Küsisin kohalike käest, kuidas see nii kiirelt nii atraktiivseks kohaks oli saanud. Mulle vastati, et kõik oli tänu televisioonile, kui seda ei oleks, siis ei teaks keegi sellest midagi. Nimelt tehtii siin neli nädalat tagasi tõsielusari, kus 6 noort pidid metsas omapäi hakkama saama. Selle filmimise käigus kuuldigi eluka häält ja õnnestus saada videomaterjal, kus elukas oli põõsasse roninud. Temast jäi peale küll vaid väike keha osa, aga selle põhjal sai järeldada, et siin metsas liigub keegi uus ringi.

Päeva veetsin Jofranka juures ja hommikul läksin kollijahile koos teiste turistidega. Kõik sättisid ennast valmis. Kes tegi venitusharjutusi, kes vaatas, et köis oleks terve ning tugev, ja kes vaatas, et fotokaamera korralikult töötaks. Metsas märkasin, et mitte kõik ei olnud siin selleks, et ainult kolli näha. Mõned tõmbasid sügavaid hingetõmbeid ja tundsid, kuidas puhta looduse värskus ja jõud nende sisse läks.  Meil oli isegi giid, keegi kohalik, kes näitas erinevaid paiku metsas ja viis meid allikast jooma. Juttude kohaselt pidi allikast joomine haigusi ravima. Kui ma seda jõin, tundsin värskust enda kehas ja värvid muutusid eredamaks. Ma ei teadnud, kas see mul haigusi ravis või ei ravinud, aga sain energiasüsti, tahtsin veereda ja põrgata, aga hoidsin ennast tagasi, sest ei tahtnud imelikku muljet endast jätta. Tundus nagu kõik hoidsid ennast pisut tagasi, aga õhkkond muutus tunduvalt rõõmsamaks. Järgmiseks viis giid meid suure puu juurde, mis pidi olema selle metsa kõige vanem puu ja väidetavalt oli elukas siin ringi liikunud. Selle teate peale turistid teritasid oma kõrvu ja silmanägemist ning võtsid valmisoleku. Võin vanduda, et see puu oli kuidagi väga tuttav. Üldse see mets oli väga tuttav. Unustasin selle mõtte kiirelt ära, sest ka mina tahtsin elukat näha, aga kahjuks lõppes tänane ringreis elukat nägemata.

Õhtul tahtsin uuesti allikast juua ja otsutasin omapäid sinna minna. Kui sinna jõudsin, siis see sätendas kaunilt kuuvalgel nagu säravad hõbemündid ulbiksid veepinnal. Võtsin lonksu ja tundsin värskust enda kehas ja silmis. Kuid siis kuulsin lehtede sahinat ja okste murdumist.  Muutusin hiirvaikseks ja keskendusin kuulmismeelele. Kuulsin uuesti raksatus ja hakkasin vaikselt selle poole liikuma. Süda peksis mu sees nagu tahaks välja hüpata ja minema joosta. Ma ei julgenud sügavalt hingatagi, arvates, et see teeb liiga suurt lärmi. Mind eraldas sihtmärgist vaid oksad. Hoidsin hinge kinni ning vaikselt ja aeglaselt lükkasin oksi eemale. Hakkasin juba näost siniseks muutuma, tundus nagu kõige parim asi siin maailmas oleks hingamine. Tunne, kuidas õhk mu kopse täidaks, oleks ülevoolav rahuldus, aga hirm oli liiga suur, et hingata, aga uudishimu oli suurem. Kui ma viimast oksa hakkasin liigutama, hüppas keegi karvane mulle näkku. Karjatasin suurest hirmust. Jäin maha lamama ja mulle vaatas otsa orav. See sama orav, kes oli mulle käbikoori silma kukutanud. Meie ninad olid nii koos, et tundsime teineteise hingeõhku näol. Vaatasime jälle üksteisele liikumatult otsa. Kuid siis ta hakkas mulle midagi rääkima.Ma ei saanud aru, kas kujutasin seda ette või ta päriselt oskab rääkida. Ta hääl oli aeglane ja madal. Ta hakkas naerma aeglaselt ha-ha-had. Järsku oli teda kolm ja nad tiirlesid. Nüüd olin päris kindel, et kujutan seda ette. Kuulsin lähenevaid hääli, kes karjusid, et koletis on seal. Olin natke hirmunud, et äkki koletis leiab mu sellises olekus ja pistab mu  nahka. Aga see hirm läks üle, sest inimesed olid väga lähedale. Kui nad mu juurde jõudsid hakkasid nad odadega minu piht loopima ja karjusid koletis. See oli lihtsalt liiga vale. Kuidas nad said mind üldse koletiseks pidada? Olin nendega koos hommikusel turismireisil siin metsas. Nad olid vägivaldsed ja mul ei jäänud muud valikt kui põgeneda, muidu oleksid nad mu ära tapnud. Liikuda oli äärmiselt kehv, sest nägin kolmekordselt. Toikaid lendas mu suunas ja ma veeresin kogu aeg vastu puid. Olukord oli täiesti lootusetu. Pealegi oli mul nii paha olla, et tahtsin oksendada, aga mul ei avanud selleks võimalust. Ma ei suutnud uskuda, et need samad inimesed, kellega ma laagris rääkisin ja kellega hästi läbi sain, olid nii vaenulikuks minu vastu muutunud. Loopisin oksi, kive ja kõike muud, mida kätte sain, enda seljataha, et aeglustada jälitajaid. Vähemlat ma proovisin seljataha neid visata. Reaalsuses lendas neid igale poole mujale, kuid mitte seljataha. Oksi ja kive lendas taevast alla ja ma ei saanud enam aru, kas need olid minu või laagrielanike poolt visatud.  Järsku ma libastusin ja hakkasin alla veerema väga järsust nõlvast. Sain suure kiiruse üless ja veeresin vastu kivi, mille tõttu ma õhku tõusin ja kõrge kaarega maha potsatades teadvuse kaotasin.

PostHeaderIcon ptk 2 osa 2

Koostasime plaani kolm päeva ja ootasime veel kolm päeva, et tingimused oleksid parimad. Kolm päeva ootamist oli piin. Ma hoidsin end vaevu koos. Ma lihtsalt ei suutnud enam päevagi seal olla. Tundus nagu aeg jäi seisma, see lihtsalt ei liikunud enam. Võin vanduda, kui kella vaatasin, see seisis. Pärast tuli välja, et kellal olid patareid tühjad, aga ikkagi. See koht hakkas mulle pähe. Hakkasin nägema ennast juba nendega. Kujutasin ette, milline ma seal kümne aasta pärast olen. Kuidas ma teen seda sama tööd kaotades igasuguse emotsiooni enda näost, teades, et mitte midagi huvitavat minuga enam ei juhtu. Lõpuks see öö saabus. Kui kõik magama läksid, siis käivitus meie plaan. Kõigepealt oli mul vaja kongist välja pääseda. Selleks lasin endal natukene õhku välja, et läbi trellide mahuks. Teadsin, et kaua ma sellises olekus olla ei suuda ja vabaduses pean kiirelt õhu tagasi saama. Ma liikusin trepist alla nii vaikselt kui sain. Mu ees oli kitsas metallkoridor. Info kohaselt ei oleks tohtinud ühtegi turvameest seal ees olla, aga oli. Kuna ma ei suutnud sellises olekus nii sujuvalt ja vaikselt veereda, kui oleksin tahtnud, siis ei jäänud mul muud üle kui turvamees kahjutuks teha. Ma võtsin üles suure kiiruse ja hüppasin talle vastu lõugu. Turvamees jäi teadvusetuna lamama. Otsustasin ta läbiotsida, et midagi väärtuslikku leida, mis mind põgenemisel aitaks. Tuli välja, et ta oli esimest päeva tööl. Võtsin ta nimesildi, võtmed ja piitsa. Liikusin edasin, keerasin vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule, nii nagu mulle öeldi. Mu ees oli avatud liftišhat nagu kaevandustes on. Lift oli kõige ülemisel kolmandal korrusel. Kolmandal korrusel asus Ülemus ja see oli ka mu sihtmärk. Lifti alla kutsuda ei saanud, sest  siis oleks mind märgatud. Sellega oli ka plaanis arvestatud. Kivihunniku alla oli peidetud kaks kirkat. Nendega hakkasin mööda šhatiseina ülesse ronima. Olin peaaegu kolmandal korrusel, kuni mul üks kirka maha kukkus. Vaatasin ja hoidsin hinge kinni, kui see alla kukkus. Tundus, et keegi seda kolinat ei kuulnud. Kuna ma ei saanud enam ühe kirkaga edasi ronida, pidin ronimise pooleli jätma ja hüppasin teisele korrusele.

Teise korruse eest mind hoiatati. See oli labürint. Kui mul õigeid juhtnööre poleks, siis võib juhtuda, et jään sinna ekslema päevadeks ja seda ma endale lubada ei saanud. Selleks olukorraks olin joonistanud enda nahale kaardi. Tänu sellele õnnestub mul saada kiirelt Ülemuse juurde. ???. kuidas ma seda enda pealt lugema peaksin? Mul pole peeglit ja kui oleks, siis oli liiga pime, et lugeda. Jäin lootma õnnele. Liikusin sinnna, kuhu sain ja kogu aeg tuli sein vastu. Peale mõnda tundi tüdinesin sellest ja otsustasin sohki teha. Ronisin seina peale ja sain hea ülevaate labürindist. Nägin ühes nurgas valgust ja otsustasin sinna minna. Pidin ronima umbes 50 korda seina peale, et teada saada, kuidas edasi peaks minema. Lõpuks jõudsin kohale ja kuulsin hääli. Läksin hiilides ligemale. Kolm turvameest istusid laua ümber, mängisid kaarte ja jõid. Tuli meelde, et mul oli uue turvamehe nimesilt ja võiksin teda mängida. Muul hetkel ei oleks see kõneallagi tulnud, aga kuna nad olid joonud ja ma olin kortsudes, sest lasin endast õhku välja, siis võis see töödata. Pidin vaid lootma, et nad uut turvameest näinud polnud. Pealegi oli see mu parim võimalus teada saada, kus ma olen ja kuidas Ülemuse juurde saada. Ma pidin selle riski võtma.  Astusin sisse ja ütlesin: „Tere.“

Kolm meest tardusid ja vaatasid mind. Oli vaikus, kus oleks kuulnud isegi hiire hingamist. Kõik olid pinges ja kui piuks oleks kostnud, oleks silmapilkselt löömaks läinud. Ainult üks mõte oli mu peas: „Kas nad tundisd mu ära.“ Lõpuks otsustasin selle jää murda ja küsida: „Mida mängite?“

Selle peale vastas üks neist: „ Kes sa oled?“

„Uus turvamees,“ ja näitasin nimesilti.

Kolm turvameest vaatasid üksteisele otsa ja üks neist ütles: „ Aaa, õigus jah, pidi tõesti keegi tulema. Tule ühine mänguga. Tahtsimegi Bismarcki mängida, aga üks oli puudu.“ Nõustusin sellega, sest reaalselt ega mul muud valikut polnud. Mul polnud aimugi, kuidas see mäng käis, aga ei kavatsenud seda välja näidata. Tegin tarka nägu ja käisin suvalisi kaarte. Ma küll ei võitnud, aga vähemalt ei teinud ma ennast lolliks, ma arvan, et ei teinud. Mängu käigus õnnestus teada saada, kuidas Ülemuse juurde kõige lihtsamini pääseks. Kui mäng läbi sai, vabandasin ennast tualetti minekuga ja lahkusin seltskonnast. Hakkasin väljuma, kui turvamees ütles: „ WC jääb teisele poole.“

Teadsin, et sellest hetkest võib kõik halvasti minna. Pidin kavalalt mängima ja ütlesin: „Mulle meeldib see rohkem, mis seal pool on.“

„Nagu ma ütlesin seal pool pole WC-d,“ ja turvamehe hääletoon ja pilk muutusid kurjemaks

Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda ja vabandada end sellega, et olen uus. WC-s mõtlesin uue plaani, kuidas nende juurest kiiresti lahkuda, sest ajagraafik läks väga kitsaks. Läksin nende juurde tagasi ja ütlesin, et lähen nüüd ära. Vähemalt see töötas. Nüüd võtsin suuna Ülemuse juurde, sest pidin teemantoa kätte saama.

Kui Ülemuse ukse taga olin, roovisin võtmetega ust lahti teha, aga asjatult. Ükski võti, mis mul oli, ei sobinud. Ülemusel oli ainuke võti, mis seda keeras, ja kuna ta seal sees magas, siis vaevalt ma selle võtme jalamati alt leian. Aga ega vaatamine haiget tee. Tõstsin jalamati ülesse ja võtit seal polnud. Hakkasin juba lootust kaotama ja oma pead nuttes vastu maad taguma. Lõin pea vastu ust ära ja uks läks lahti. Õnneks Ülemus ülesse ei tõusnud, vaid norsatas. Ta magas rahulikult. Mind üllatas, et temasugused mehed üldse rahulikult magada suudavad. Äkki ta polegi nii õel ja paha, kui ta tundus, või oni asi milleski muus?  Hakkasin nuga otsima. See ei olnud ei riiulitel, seintel, sahtlites, voodi all ega kapi peal. Küll aga leidsin pooliku pulgakommi, mille meelsasti ära lutsutasin. Jäi ainult üks koht veel, kust otsida. Ülemuse padjaalune. Teadsin, et nii kui noa sealt ära võtan, ärkab ta ülesse. Seega võtsin kurika senalt. Ülemuse tuba oli väga ligidal väljapääsule. Tõmbasin noa padja alt ära. Ülemus ärkas ülesse.  Viskasin kurika aknasse ja hüppasin ise läbi akna. Veeresin nii kiirelt kui sain. Viskasin noa kokkulepitud kohta, kust Rikk selle pärast kätte saaks. Häiresüsteem hakkas röökima. Tegin oma liikumise veel kiiremaks. Umbes viis turvameest ajas mind taga. Jõudsin peavärava juurde. Hakkasin võtmetega seda lahti tegema. Võti ei tahnud kuidagi lukuauku minna ja kukkus maha. Teadsin, et mul pole aega nende võtmetega möllata ja kasutasin piitsa, et üle müüri ronida. Mööri kohal oli Valgustuspost, mille külge piitsa viskasin ja ülesse ronisin. See ronimiskiirus pidi oleme maailmarekord. Ma pole iial nii kiirelt roninud. Kui nüüd järgi mõelda, ma pole kunagi mööda köisi roninud. Arvan, et sellel oli midagi tegemist mu kehakujuga. Igatahes mul õnnestus saada üle müüri ja veereda nii kauagele sellest kohast kui vähegi võimalik.

PostHeaderIcon Ptk 2

Ärkasin ülesse suure peavaluga. Kõik tundus ähmane ja kui parema nurga asemel vasakut vaatasin, nägin paremat ja vasakut nurka korraga. Peagi mu visioon selgines ja nägin enda ees tõelise härrasmehe õhtusööki, välja arvatud see, et toit taldrikul oli põrandal. Kuna mul oli kõht nii tühi, et kuulsin, kuidas tuul seal ulus, siis sõin nii nagu homset poleks. Kui olin kõhu täis söönud, siis kahetsesin, et nii sõin, sest kõht valutas nüüd sellest, et oli liiga täis. Ma ei suutnud ennast liigutada ja otsustasin umbes tund aega lamada. Selle tunni aja jooksul oli mul ümbrust võimalik jälgida, aga ma ei viitsinud ning otsustasin pikutada. Mind äratas ülesse külm solgivesi, mis mulle näkku visati. Kaks tahmase näoga tugevat meest tõstsid mu ülesse ja viisid Ülemuse juurde. Ülemus–ma ei olnud kunagi kedagi sellist näinud. Olgugi, et ainukesed inimesed, keda näinud olin, olid võrkpallurid ja turvamehed. Ma näigin ainult negatiivsust tema  silmis. Ta oli kalk ja pettunud selles maailmas. Ta suutis naerda vaid teiste kannatuste üle. Ta rääkis mulle, kuidas ma jään siia igaveseks ja kannatan igavesti ning ta võttis minu asjad ära. Eriti tänulik oli ta teemantnoa üle. Ta rääkis vist midagi tähtsat veel, aga ma väga ei kuulanud. Kuulamise tegi rakseks see, et mu pea ikka veel valutas ja kõmises. Kuna Ülemus oli lakooniline, siis ei veetnud ma palju aega tema hallis hämaras toas.

Mulle tehti väikene ekskursioon kaevanduses. Seal oli umbes 500 töölist. Nägin igaühe silmist väsimust ja õnnetust. Töölisi oli kolme sorti: kaevandajad, transportijad ja töötlejad. Mulle langes kohustus transportida sütt. Mul vedas, sest tänu sellele õnnestus mul saada suurem ülevaade võimalikest põgenemisteedest. Töö oli füüsiliseslt kurnav ja kõht sai vahel päris tühjaks ning mul ei jäänud muud üle, kui vahepeal sütt süüa, mis tegi mu suu üpris mustaks nagu väike laps oleks pori söönud.

Päevad möödusid rasket tööd tehes. Iga päev oli samasugune ja rutiinne. Midagi head ega halba ei juhtunud. Mõne nädala pärast märkasin, et olin töölisi valesti hinnanud. Nad ei olnud õnnetud, aga nad ei olnud ka õnnelikud. Neis oli midagi teistsugust. Midagi, mida mina endale ei tahtnud. Teadsin, et kui ma kaua siin olen, muutun nende sarnaseks. Küsisin mõnede käest, miks nad ära ei proovi põgeneda. Vastuseks sain, et nad on rahul sellega. Neil on kõhud enam-vähem täis ja midagi halba nendega siin juhtuda ei saa. Proovisin neile seletada, et see, mis neil siin on ongi halb, et nad elavad vangis, aga nad ei kuulanud mind. Järeldasin, et mu debatioskused on tõeliselt kehvad, kui ma ei suuda kedagi ümber veenda või on nende uskumus liialt suur. Igatahes ei olnud mul soovi nende sarnaseks muutuda. Pidin põgenema ja kiirelt. Mul polnud nii palju aega, et uurida, kuidas kogu süsteem töötab ja  mis parimad väljapääsud oleksid. Pidin leidma informaatori, kes oleks siin piisavalt kaua olnud ja kes oleks nõus aitama. Pärast kahepäevast otsimist kohtusin Rikiga. Ta olin siin juba aastaid töödanud ja oli mind nõus aitama juhul, kui kuulan ta loo ära ja teeksin talle teene, kui vabaduses olen. Kuna see oli mu parim võimalus, siis olin nõus. Ükskõik kui kohutav võib ta elulugu olla, ei saa see olla hullem, kui siin olemine.

Rikk oli pärit väikesest külast. Tema isa oli parim sepp, keda eales nähtud oli. Rikil oli kaksikvend Mikk. Nad elasid kolmekesi, sest sünnitus oli raske ja ema suri peale sünnitust. Isa oli poistele suureks eeskujuks ja õpetas neid nii kuidas sai. Kuid kõik ei lähe  nii nagu alati soovitakse. Kui poisid olid 13, jäi nende isa raskesti haigeks ja suri. Vennad võtsid endale kohustuseks ja auks saada veel paremaks sepaks, kui nende isa oli olnud. Läbi aastate nende koostöö sujus ja kõik läks ülesmäge. Nad nägid kõvasti vaeva, et oma oskusi arendada, et isa taevas nende üle uhkust tunneks. Kui vennad olid kahekümnendates, siis saabus nende ellu naine, keda mõlemad tahtsid, aga vaid üks oleks saanud.  Lugu läks nii, et Mikk võitis neiu südame ja kadedus sõi Riki südant. Ööl enne pulmi tappis Rikk nad noaga. Kui Mikk ja neiu oma viimaseid hingetõmbeid tegid ja Rikk neid veriste kätevahel hoidis, osutas Mikk sahtlile. Sahtlist leidis Rikk teemantnoa, millele oli peale graveeritud „Andestan sulle“  Rikk viskas vesiste silmadega teemantnoa nii kaugele metsa kui sai. Nüüd kui aastad on möödunud kahetseb Rikk oma tegu. See oli ka põhjuseks, miks ta söekaevanduses töötas. Ta proovis enda piina ja valu käest põgeneda, aga sellest pääsu polnud. Ta palus, et ma talle teemantnoa ülesse leiaksin ja selle talle tooks. See oli talle viimaseks mälestuseks vennast ja armastusest. Ta lootis, et see annab talle natukenegi hingerahu. Kui ma ütlesin, et teemantnuga on Ülemuse käes, läksid ta silmad põlema ja oli  innukas mind aitama.

PostHeaderIcon Ptk 1 osa 2

Olin nii suures rõõmujoovastuses, et tahtsin lennata. Veeresin nii kiiresti ja nii kaugele kui suutsin. Ma ei suutnud ümbritsevast midagi aru saada, kõik sulandus ühtlaselt kauniks värvikogumiks nagu vikerkaar oleks mu ümber, nagu veereksin teise dimensiooni. Lõpuks väsisin ära ja leidsin ennast metsas. Võtsin paar hingetõmmet ja  jõin ojast, et end koguda. Kuid siis ma märkasin seda. See oli kõige jämedam puu, mida eales näinud olen. Ta tüvi oli keerdus ja hallikaspruun, ta lausa kutsus mind enda juurde. Ma ei tea miks, aga ma lihtsan pidin teda kallistama. Ma tahtsin seda. Haarasin tema ümbert kinni, sulgesin silmad ja tundsin oma näonahal õrnu torkeid. Tegin silmad lahti ja vaatsin ülesse. Mu kohal oli pea alaspidi rippuv hallorav. Ta hoidis oksast kinni tagakäppadega. Tema esikäpad hoidsid käbi. Ta oli mulle nii lähedal, et tundsin tema hingeõhku, aga liiga kaugel, et teda puudutada. Olime tardunud. Vaatasime üksteisele silma ega liigutanud lihastki. Kui ma pilgutasin, siis orav mälus kaks korda ja rohkem pudi langes mu näole. Pilgutasin, tema mälus, siis jälle vaatasime minutikese üksteisele otsa, kuni mu silmad kipitama hakkasid ja pidin jälle pilgutama, mille peale tema jälle mälus. Proovisin ta pähe tungida, et teda mõista ja olen kindel, et tema proovis seda sama teha. Pilgutasin uuesti ja jälle ta mälus. Kuid nüüd kukkus suurem käbitükk mu vasakusse silma. Lasin silmapilkselt puust lahti ja hakkasin karjuma. Kui ma ei oleks teadnud, et mina karjun, siis oleksin neid karjeid koletise omaks pidanud. Proovisin pilgutada, aga valu silmas oli kannatamatu. Mulle meenus oja ja hakkasin vett silma panema. Peale seitsmendat korda tuli tükk mu silmast välja. Milline leevenus! Tundsin nagu kõik mu mured oleksid ära lahendatud. Aga millegi pärast ei näinud ma korralikult selle silmaga. Vaatasin oja peegeldusest oma silma. Karjatasin veel kord, sest silm oli tulipuanane ja paistes. Pidin silma kinni katma. Kasutasin selleks silmaklappi, mis mu külge oli jäänud, kui ekstaasis  metsa veeresin. Millegi pärast muutus mu nägemine tänu sellele veel halvemaks. Kõik läks hoopis udusemaks. Kuna ma enam oja peegeldusest midagi aru ei saanud, siis võis juhtuda, et katsin vale silma kinni. Katsin siis teise silma kinni ja voilaa! Nägin hästi ja mu silm ei kipitanud nii palju.

Hakkasin edasi liikuma, sest edasi peab alati liikuma. Metsas polnud üldse tore jalutada. Kõik need oksad ja ebaühtlane maa.  Kriimustasin ennast päris korralikult. Lõpuks jõudsin lagedale rohelisele aasale. Heitsin sinna pikali ja vaatasin taevast. Taevas oli kaunis ja helesinine nagu suur helesinine tühjus. Ainult päike segas minu vaatamist, sest see pimestas minu ainsat tervet silma. Mõistsin, et nüüd on aeg tagasi tsivilisatsiooni minna, elada elu teiste keskel ja sotsialiseeruda. Kui mu nägemine päikesest taastus, hakkasin mõtlema, millises suunas käima hakata. Olin kunagi valvuri telekast näinud reklaami, mis ütles, et sammal kasvab alati põhja pool. Leidsin puu ja põhja suuna, millest ei olnud mulle vähimatki kasu, sest ma ikka ei teadnud millises suunas minna. Läksin õnne peale välja. Katsin terve silma kinni, keerutasin paar ringi ja hakkasin kõndima. Esimesed sammud ja suutsin pea vastu puud ära lüüa. Järgmised sammud ja suutsin varba ära lüüa ja kõhuli kukkuda. Järeldus–silmad kinni pole kasulik käia. Tegin oma silma lahti ja kõndisin selles suunas, kuhu poole vaatasin. Minu õnneks leidsin tee peal marju, mis mu kõhtu täitsid. Need olid maailma parimad marjad. Tegelikult olid need esimesed marjad, mida eales söönud olen, aga juba olid nad mu lemmikud. Õhtuks jõudisn maantee äärde. Hakkasin hääletama. Kokku möödus minust kolm autot ja mingil kummalisel põhjusel, ei võtnud keegi mind peale. Ei suutnud mõista miks küll? Kuna hakkas pimedaks minema, kogusin kokku puuhalud, mis leidsin maantee kõrval olevast metsast ja hakkasin neid kokku hõõruma, et tuld saada. Nigel oleks veeta öö külmas. Hõõrusin puid kokku ja lõpuks sain tule ülesse. Kahjuks ei olnud sellest enam kasu, sest hommik oli kätte jõudnud. Õnneks kogu see füüsiline töö läbi öö, hoidis mind soojas. Raske oli kustutada tuld, millega olin nii palju vaeva näinud. Olgugi, et sellest mingit kasu ei olnud. Tegin sügava ohke ja kustutasin tule . Tundisin, nagu osa minust kustus koos sellega.

Hakkasin edasi liikuma. Ikka veel ei teinud üksi auto minust välja. Jõudsin künka tippu. See küngas oli peaaegu nagu mägi. Otsustasin, et mul on sellest lihtsam alla veereda. Ja hakkasingi veerema. Saavutasin hirmutavalt suure kiiruse. Hakkasin tõesti kartma, et ei saa pidama ja kui saan, siis jään pidama suure õnnetusega. Pealegi kogu see keerutamine ajas mind oksele. Oksendasin ja veeresin ühel ajal. Olin nagu ilutulestik keerleval rattal. Ainult et mitte nii ilus. Õnneks jäin seisma suurema õnnetuseta. Aga vastik maitse oli suus ja kõht oli ka tühjaks saanud. Kui olin end paar minutit kogunud ja hakkasin ümbrusest aru saama, nägin suurt pilvemasinat, mis tootis pilvi. Ma ei mõistnud, miks peaks nii ilusa taeva kinni katma ja otsustasin seda neilt küsida.

Kui korstna juurde jõudsin oli selle ümbrus varemets. Katkised ja tahmased majad, tellsikivide kuhjad ja okastraadid vedelsid igal pool. Kõik oli hall ja sünge. Tekitas üpris kõheda tunde, aga uudishimu oli suurem kui mingi tunne. Lõpuks nägin esimest asja, mis siin terve oli. See oli müür, mille peal oli okastraat. Liikusin mööda müüri kuni jõudsin väravani. Koputasin. Ootasin. Koputasin uuesti. Lõpuks värav avanes ja mind tervitas piitsa ja relvaga mees, kes ütles :“Tervist uus ori,“ ja lõi mind tellisega oimetuks.

PostHeaderIcon Peatükk 1 – pääsemine

Enne kui alustan oma päevast blogi pidamist, peaksin rääkima natuke oma minevikust. Mul oli suur pere rohkete vendade ja õdedega. Kuigi elasime kogu aeg koos, tundsin, et olen neist kuidagi erinev, palju erinev. Meie päevad olid vennad. Iga päev võeti meid ja peksti. Meid peksti kätega ja löödi vastu põrandat. Sageli peksti meid ka vastu seinu ning vahel harva kui neil paha tuju oli, siis anti jalaga. Päeva lõpuks pandi meid võrku kinni. Oleksime nagu vangid, kes on üliohtlikud juba enne kui nad on midagi teinud. Nagu mingisugune ennetusvangla.

Proovisin vendadele ja õdedele selgeks teha, et väärime midagi paremat, peaksime siit ära põgenema, maailma avastama, kogema ja nautima, mitte seda higist haisu, umbsust ja vägivalda taluma. Aga nemad ei kuulanud. Väitsid, et selleks me siin oleme ja seda peame ka tegema. See kõlas nagu oleks saatus meile ette määratud ja me ei saa sinna midagi parata. Mina ei tahtnud seda uskuda. Uskusin, et saatus on igaühe enda kätes ja kõigil on vaba tahe elada nii nagu tahavad. Ükskõik kui palju proovisin neile seda selgeks teha, ei võtnud nad mind kuulda. Kui nad ei taha minuga tulla, siis lähen üksi. Las need põmmpead olla selles vanglas, mina põgenen ära.

Hakkasin varuma küüsi, mis mängijatel katki läksid, mõned jäid põrandale ja mõned minu külge kinni. Kui olin piisaval hulgal neid kogunud, käivitus mu plaani teine faas. Hakkasin küünte abil võrku puruks saagima. Selleks kulus rohkem kui päev, sest ühe päevaga lihtsalt ei suutnud nii jämedat nööri puruks saagida. Ürituse tegi veel hullemaks see, et iga päev lõpetasin ma erinevas võrgu asukohas, kord üleval, kord all, kord ees, kord taga. Iga päev erinev nöör. Kui olin peaaegu kogu võrgu nõrgemaks saaginud, said mul küüned otsa. Aga lootus ja tahe olid suuremad kui mõned tagasilöögid. Varusin veel küüsi. Vennad ja õed väitsid, et see on mõttetu, et mul pole õnne sellepärast, et me pole mõeldud siit lahkumiseks. See sütitas minus veel tahet näitamaks, et nad eksivad.

Lõpuks see öö saabus. Olin nööri katki suutnud saagida. Käivitus mu plaani kolmas faas. Jah, mul oli kõik läbi mõeldud. Plaan peab alati olema, plaanita oleksin juba ammu pea kaotanud. Mul oli vaja välja pääseda varustuseruumist. Selleks ehitasin rööbaspuudest, kitsest ja sõudeergomeetrist rammi. Panin sõudeergomeetri ukse ette, liikuva istme peale panin rööbaspuust ja kitsest kokku seotud suure massiga rammi. Kulus vaid paar pauku, kui uks kiire hooga teise saali otsa lendas. Vahel häämastan ennastki oma nutikusega. Teadsin, et pean ühe ööga plaani lõpuni viima või minuga on kõik läbi. Karistused olid seal karmid, hoolimata sellest, et keegi pole eales siit põgeneda proovinud.

Neljas faas käivitus. Siin oli mul kaks plaani. Kas tungida läbi suurest spordiuksest, vaigistada valvur, valve välja lülitada, uks turvamehe võtmete abil lahti teha ja põgeneda. Või hüpata läbi seina, mis on minu ja mu perega nõrgaks pekstud, seina vahelt minna ventilatsioonitorudesse ja mööda neid vabadusse roomata. Ilmselgelt kõlast valvuri mahavõtmine liiga ahvatlevalt, et seda mööda lasta. Käivituski neljanda faasi A plaan. Kuna minu nutikalt ehitatud ramm oli liiga raske, et seda nihutada, lähenesin uksele vaikselt, kui märkasin, et vahet pole kuidas lähenen ning läksin nagu ukse juurde minnakse. Võtsin välja terava teemantnoa, mille olin ka varustuse ruumist saanud ja selle peale oli graveeritud ,,Andestan sulle”. Lõikasin ukse sisse ümmarguse augu, millest ilusti läbi mahtusin.

NÜÜD oli kätte jõudnud aeg, kus pidin vaikne olema. Vahel lähebi midagi plaanis sassi, aga siis peab külma närvi säilitama ja mõtlema. Turvamees ei olnud mind veel näinud. Veeresin mööda seina vasakule, kuni jõudsin turva tooli alla. Ta oli sügavas unes. Kuna olin selle plaani valinud sellepärast, et turva maha võtta, siis tahtsin ka seda teha, mis sest et mul seda reaalselt teha vaja polnud. Hüppasin ta lauale. Oli kuulda kuidas ta norskab. Keskendusin. Hüppasin seina põrkega talle näkku ning turvamees kukkus nokaudis põrandale pikali. Vähemalt arvan, et lõin ta nokauti, sest ta magas samamoodi edasi.

Käivitus viies faas. Võtsin laua peal oleva juhtme, umbes poole meetri pikkune, ja lükkasin selle pistikusse, mille tulemusel käis ere sähvatus ja pauk ning maja oli kottpime. Kurat, oleksin pidanud enne turvamehelt võtmed võtma, sest nüüd oli neid pea võimatu ülesse leida. Teadsin, et mul kuluks liiga palju aega nende otsimise peale, seega proovisin ust lahti joosta. Võtsin korraliku distantsi, kogusin hoogu ja jooksin täiega vastu ust ja nii seitse korda, mille peale ei teinud uks mingeid avanemismärke. Lebasin ukse kõrvale maha ja tundsin tõelist lootusetus. Häbi oleks tagasi vendade ja õdede juurde minna. Tundsin, kuidas kõik mu unistused üksteise järel kokku varisevad. Hakkas saabuma hommik ja koos sellega esimesd päikesekiired. Ooh, kuidas tahtsin tunda päikest oma nahal. Korridor läks valgemaks ja tuli välja, et ma polnudki terve see aeg vastu ust jooksnud, vaid hoopis vastu seina. Ma täitusin energiaga, minu iga kehaosa tundis seda surinat, väike irve tekkis mu näole. Nüüd on õige hetk. Jooksin nii kiiresti ja nii kõvasti vastu ust, et uks purunes. Olin vaba. Tundsin seda värsket õhku, mis mu kopse täitis, kuulsin linnu laulu, mis mu kõrvu hellitas ja tundsin päikesekiiri, mis mu nahka paitasid. Arvasin, et nüüd saab kõik ainult paremuse poole minna…