Wilkson

Enne kui alustan oma päevast blogi pidamist, peaksin rääkima natuke oma minevikust. Mul oli suur pere rohkete vendade ja õdedega. Kuigi elasime kogu aeg koos, tundsin, et olen neist kuidagi erinev, palju erinev. Meie päevad olid vennad. Iga päev võeti meid ja peksti. Meid peksti kätega ja löödi vastu põrandat. Sageli peksti meid ka vastu seinu ning vahel harva kui neil paha tuju oli, siis anti jalaga. Päeva lõpuks pandi meid võrku kinni. Oleksime nagu vangid, kes on üliohtlikud juba enne kui nad on midagi teinud. Nagu mingisugune ennetusvangla.

Proovisin vendadele ja õdedele selgeks teha, et väärime midagi paremat, peaksime siit ära põgenema, maailma avastama, kogema ja nautima, mitte seda higist haisu, umbsust ja vägivalda taluma. Aga nemad ei kuulanud. Väitsid, et selleks me siin oleme ja seda peame ka tegema. See kõlas nagu oleks saatus meile ette määratud ja me ei saa sinna midagi parata. Mina ei tahtnud seda uskuda. Uskusin, et saatus on igaühe enda kätes ja kõigil on vaba tahe elada nii nagu tahavad. Ükskõik kui palju proovisin neile seda selgeks teha, ei võtnud nad mind kuulda. Kui nad ei taha minuga tulla, siis lähen üksi. Las need põmmpead olla selles vanglas, mina põgenen ära.

Hakkasin varuma küüsi, mis mängijatel katki läksid, mõned jäid põrandale ja mõned minu külge kinni. Kui olin piisaval hulgal neid kogunud, käivitus mu plaani teine faas. Hakkasin küünte abil võrku puruks saagima. Selleks kulus rohkem kui päev, sest ühe päevaga lihtsalt ei suutnud nii jämedat nööri puruks saagida. Ürituse tegi veel hullemaks see, et iga päev lõpetasin ma erinevas võrgu asukohas, kord üleval, kord all, kord ees, kord taga. Iga päev erinev nöör. Kui olin peaaegu kogu võrgu nõrgemaks saaginud, said mul küüned otsa. Aga lootus ja tahe olid suuremad kui mõned tagasilöögid. Varusin veel küüsi. Vennad ja õed väitsid, et see on mõttetu, et mul pole õnne sellepärast, et me pole mõeldud siit lahkumiseks. See sütitas minus veel tahet näitamaks, et nad eksivad.

Lõpuks see öö saabus. Olin nööri katki suutnud saagida. Käivitus mu plaani kolmas faas. Jah, mul oli kõik läbi mõeldud. Plaan peab alati olema, plaanita oleksin juba ammu pea kaotanud. Mul oli vaja välja pääseda varustuseruumist. Selleks ehitasin rööbaspuudest, kitsest ja sõudeergomeetrist rammi. Panin sõudeergomeetri ukse ette, liikuva istme peale panin rööbaspuust ja kitsest kokku seotud suure massiga rammi. Kulus vaid paar pauku, kui uks kiire hooga teise saali otsa lendas. Vahel häämastan ennastki oma nutikusega. Teadsin, et pean ühe ööga plaani lõpuni viima või minuga on kõik läbi. Karistused olid seal karmid, hoolimata sellest, et keegi pole eales siit põgeneda proovinud.

Neljas faas käivitus. Siin oli mul kaks plaani. Kas tungida läbi suurest spordiuksest, vaigistada valvur, valve välja lülitada, uks turvamehe võtmete abil lahti teha ja põgeneda. Või hüpata läbi seina, mis on minu ja mu perega nõrgaks pekstud, seina vahelt minna ventilatsioonitorudesse ja mööda neid vabadusse roomata. Ilmselgelt kõlast valvuri mahavõtmine liiga ahvatlevalt, et seda mööda lasta. Käivituski neljanda faasi A plaan. Kuna minu nutikalt ehitatud ramm oli liiga raske, et seda nihutada, lähenesin uksele vaikselt, kui märkasin, et vahet pole kuidas lähenen ning läksin nagu ukse juurde minnakse. Võtsin välja terava teemantnoa, mille olin ka varustuse ruumist saanud ja selle peale oli graveeritud ,,Andestan sulle”. Lõikasin ukse sisse ümmarguse augu, millest ilusti läbi mahtusin.

NÜÜD oli kätte jõudnud aeg, kus pidin vaikne olema. Vahel lähebi midagi plaanis sassi, aga siis peab külma närvi säilitama ja mõtlema. Turvamees ei olnud mind veel näinud. Veeresin mööda seina vasakule, kuni jõudsin turva tooli alla. Ta oli sügavas unes. Kuna olin selle plaani valinud sellepärast, et turva maha võtta, siis tahtsin ka seda teha, mis sest et mul seda reaalselt teha vaja polnud. Hüppasin ta lauale. Oli kuulda kuidas ta norskab. Keskendusin. Hüppasin seina põrkega talle näkku ning turvamees kukkus nokaudis põrandale pikali. Vähemalt arvan, et lõin ta nokauti, sest ta magas samamoodi edasi.

Käivitus viies faas. Võtsin laua peal oleva juhtme, umbes poole meetri pikkune, ja lükkasin selle pistikusse, mille tulemusel käis ere sähvatus ja pauk ning maja oli kottpime. Kurat, oleksin pidanud enne turvamehelt võtmed võtma, sest nüüd oli neid pea võimatu ülesse leida. Teadsin, et mul kuluks liiga palju aega nende otsimise peale, seega proovisin ust lahti joosta. Võtsin korraliku distantsi, kogusin hoogu ja jooksin täiega vastu ust ja nii seitse korda, mille peale ei teinud uks mingeid avanemismärke. Lebasin ukse kõrvale maha ja tundsin tõelist lootusetus. Häbi oleks tagasi vendade ja õdede juurde minna. Tundsin, kuidas kõik mu unistused üksteise järel kokku varisevad. Hakkas saabuma hommik ja koos sellega esimesd päikesekiired. Ooh, kuidas tahtsin tunda päikest oma nahal. Korridor läks valgemaks ja tuli välja, et ma polnudki terve see aeg vastu ust jooksnud, vaid hoopis vastu seina. Ma täitusin energiaga, minu iga kehaosa tundis seda surinat, väike irve tekkis mu näole. Nüüd on õige hetk. Jooksin nii kiiresti ja nii kõvasti vastu ust, et uks purunes. Olin vaba. Tundsin seda värsket õhku, mis mu kopse täitis, kuulsin linnu laulu, mis mu kõrvu hellitas ja tundsin päikesekiiri, mis mu nahka paitasid. Arvasin, et nüüd saab kõik ainult paremuse poole minna…

4 Responses to “Peatükk 1 – pääsemine”