otsi
Arhiiv

PostHeaderIcon Ptk 1 osa 2

Olin nii suures rõõmujoovastuses, et tahtsin lennata. Veeresin nii kiiresti ja nii kaugele kui suutsin. Ma ei suutnud ümbritsevast midagi aru saada, kõik sulandus ühtlaselt kauniks värvikogumiks nagu vikerkaar oleks mu ümber, nagu veereksin teise dimensiooni. Lõpuks väsisin ära ja leidsin ennast metsas. Võtsin paar hingetõmmet ja  jõin ojast, et end koguda. Kuid siis ma märkasin seda. See oli kõige jämedam puu, mida eales näinud olen. Ta tüvi oli keerdus ja hallikaspruun, ta lausa kutsus mind enda juurde. Ma ei tea miks, aga ma lihtsan pidin teda kallistama. Ma tahtsin seda. Haarasin tema ümbert kinni, sulgesin silmad ja tundsin oma näonahal õrnu torkeid. Tegin silmad lahti ja vaatsin ülesse. Mu kohal oli pea alaspidi rippuv hallorav. Ta hoidis oksast kinni tagakäppadega. Tema esikäpad hoidsid käbi. Ta oli mulle nii lähedal, et tundsin tema hingeõhku, aga liiga kaugel, et teda puudutada. Olime tardunud. Vaatasime üksteisele silma ega liigutanud lihastki. Kui ma pilgutasin, siis orav mälus kaks korda ja rohkem pudi langes mu näole. Pilgutasin, tema mälus, siis jälle vaatasime minutikese üksteisele otsa, kuni mu silmad kipitama hakkasid ja pidin jälle pilgutama, mille peale tema jälle mälus. Proovisin ta pähe tungida, et teda mõista ja olen kindel, et tema proovis seda sama teha. Pilgutasin uuesti ja jälle ta mälus. Kuid nüüd kukkus suurem käbitükk mu vasakusse silma. Lasin silmapilkselt puust lahti ja hakkasin karjuma. Kui ma ei oleks teadnud, et mina karjun, siis oleksin neid karjeid koletise omaks pidanud. Proovisin pilgutada, aga valu silmas oli kannatamatu. Mulle meenus oja ja hakkasin vett silma panema. Peale seitsmendat korda tuli tükk mu silmast välja. Milline leevenus! Tundsin nagu kõik mu mured oleksid ära lahendatud. Aga millegi pärast ei näinud ma korralikult selle silmaga. Vaatasin oja peegeldusest oma silma. Karjatasin veel kord, sest silm oli tulipuanane ja paistes. Pidin silma kinni katma. Kasutasin selleks silmaklappi, mis mu külge oli jäänud, kui ekstaasis  metsa veeresin. Millegi pärast muutus mu nägemine tänu sellele veel halvemaks. Kõik läks hoopis udusemaks. Kuna ma enam oja peegeldusest midagi aru ei saanud, siis võis juhtuda, et katsin vale silma kinni. Katsin siis teise silma kinni ja voilaa! Nägin hästi ja mu silm ei kipitanud nii palju.

Hakkasin edasi liikuma, sest edasi peab alati liikuma. Metsas polnud üldse tore jalutada. Kõik need oksad ja ebaühtlane maa.  Kriimustasin ennast päris korralikult. Lõpuks jõudsin lagedale rohelisele aasale. Heitsin sinna pikali ja vaatasin taevast. Taevas oli kaunis ja helesinine nagu suur helesinine tühjus. Ainult päike segas minu vaatamist, sest see pimestas minu ainsat tervet silma. Mõistsin, et nüüd on aeg tagasi tsivilisatsiooni minna, elada elu teiste keskel ja sotsialiseeruda. Kui mu nägemine päikesest taastus, hakkasin mõtlema, millises suunas käima hakata. Olin kunagi valvuri telekast näinud reklaami, mis ütles, et sammal kasvab alati põhja pool. Leidsin puu ja põhja suuna, millest ei olnud mulle vähimatki kasu, sest ma ikka ei teadnud millises suunas minna. Läksin õnne peale välja. Katsin terve silma kinni, keerutasin paar ringi ja hakkasin kõndima. Esimesed sammud ja suutsin pea vastu puud ära lüüa. Järgmised sammud ja suutsin varba ära lüüa ja kõhuli kukkuda. Järeldus–silmad kinni pole kasulik käia. Tegin oma silma lahti ja kõndisin selles suunas, kuhu poole vaatasin. Minu õnneks leidsin tee peal marju, mis mu kõhtu täitsid. Need olid maailma parimad marjad. Tegelikult olid need esimesed marjad, mida eales söönud olen, aga juba olid nad mu lemmikud. Õhtuks jõudisn maantee äärde. Hakkasin hääletama. Kokku möödus minust kolm autot ja mingil kummalisel põhjusel, ei võtnud keegi mind peale. Ei suutnud mõista miks küll? Kuna hakkas pimedaks minema, kogusin kokku puuhalud, mis leidsin maantee kõrval olevast metsast ja hakkasin neid kokku hõõruma, et tuld saada. Nigel oleks veeta öö külmas. Hõõrusin puid kokku ja lõpuks sain tule ülesse. Kahjuks ei olnud sellest enam kasu, sest hommik oli kätte jõudnud. Õnneks kogu see füüsiline töö läbi öö, hoidis mind soojas. Raske oli kustutada tuld, millega olin nii palju vaeva näinud. Olgugi, et sellest mingit kasu ei olnud. Tegin sügava ohke ja kustutasin tule . Tundisin, nagu osa minust kustus koos sellega.

Hakkasin edasi liikuma. Ikka veel ei teinud üksi auto minust välja. Jõudsin künka tippu. See küngas oli peaaegu nagu mägi. Otsustasin, et mul on sellest lihtsam alla veereda. Ja hakkasingi veerema. Saavutasin hirmutavalt suure kiiruse. Hakkasin tõesti kartma, et ei saa pidama ja kui saan, siis jään pidama suure õnnetusega. Pealegi kogu see keerutamine ajas mind oksele. Oksendasin ja veeresin ühel ajal. Olin nagu ilutulestik keerleval rattal. Ainult et mitte nii ilus. Õnneks jäin seisma suurema õnnetuseta. Aga vastik maitse oli suus ja kõht oli ka tühjaks saanud. Kui olin end paar minutit kogunud ja hakkasin ümbrusest aru saama, nägin suurt pilvemasinat, mis tootis pilvi. Ma ei mõistnud, miks peaks nii ilusa taeva kinni katma ja otsustasin seda neilt küsida.

Kui korstna juurde jõudsin oli selle ümbrus varemets. Katkised ja tahmased majad, tellsikivide kuhjad ja okastraadid vedelsid igal pool. Kõik oli hall ja sünge. Tekitas üpris kõheda tunde, aga uudishimu oli suurem kui mingi tunne. Lõpuks nägin esimest asja, mis siin terve oli. See oli müür, mille peal oli okastraat. Liikusin mööda müüri kuni jõudsin väravani. Koputasin. Ootasin. Koputasin uuesti. Lõpuks värav avanes ja mind tervitas piitsa ja relvaga mees, kes ütles :“Tervist uus ori,“ ja lõi mind tellisega oimetuks.

3 Responses to “Ptk 1 osa 2”

  • Rauno ütleb:

    Mulle meeldib see lõkketegemiskoht.

  • Tuuli ütleb:

    Hahaa. Nüüd lugesin läbi.
    Ja mu viinamarjajutt tundub pärast seda lugemist suht okei :D

  • Maria ütleb:

    Leidsin ka lõpuks aega, et blogini jõuda ja läbi lugeda. Päris huvitavad seiklised Wilksonil, keep goin’ ! ;)