otsi
Arhiiv

PostHeaderIcon Ptk 2

Ärkasin ülesse suure peavaluga. Kõik tundus ähmane ja kui parema nurga asemel vasakut vaatasin, nägin paremat ja vasakut nurka korraga. Peagi mu visioon selgines ja nägin enda ees tõelise härrasmehe õhtusööki, välja arvatud see, et toit taldrikul oli põrandal. Kuna mul oli kõht nii tühi, et kuulsin, kuidas tuul seal ulus, siis sõin nii nagu homset poleks. Kui olin kõhu täis söönud, siis kahetsesin, et nii sõin, sest kõht valutas nüüd sellest, et oli liiga täis. Ma ei suutnud ennast liigutada ja otsustasin umbes tund aega lamada. Selle tunni aja jooksul oli mul ümbrust võimalik jälgida, aga ma ei viitsinud ning otsustasin pikutada. Mind äratas ülesse külm solgivesi, mis mulle näkku visati. Kaks tahmase näoga tugevat meest tõstsid mu ülesse ja viisid Ülemuse juurde. Ülemus–ma ei olnud kunagi kedagi sellist näinud. Olgugi, et ainukesed inimesed, keda näinud olin, olid võrkpallurid ja turvamehed. Ma näigin ainult negatiivsust tema  silmis. Ta oli kalk ja pettunud selles maailmas. Ta suutis naerda vaid teiste kannatuste üle. Ta rääkis mulle, kuidas ma jään siia igaveseks ja kannatan igavesti ning ta võttis minu asjad ära. Eriti tänulik oli ta teemantnoa üle. Ta rääkis vist midagi tähtsat veel, aga ma väga ei kuulanud. Kuulamise tegi rakseks see, et mu pea ikka veel valutas ja kõmises. Kuna Ülemus oli lakooniline, siis ei veetnud ma palju aega tema hallis hämaras toas.

Mulle tehti väikene ekskursioon kaevanduses. Seal oli umbes 500 töölist. Nägin igaühe silmist väsimust ja õnnetust. Töölisi oli kolme sorti: kaevandajad, transportijad ja töötlejad. Mulle langes kohustus transportida sütt. Mul vedas, sest tänu sellele õnnestus mul saada suurem ülevaade võimalikest põgenemisteedest. Töö oli füüsiliseslt kurnav ja kõht sai vahel päris tühjaks ning mul ei jäänud muud üle, kui vahepeal sütt süüa, mis tegi mu suu üpris mustaks nagu väike laps oleks pori söönud.

Päevad möödusid rasket tööd tehes. Iga päev oli samasugune ja rutiinne. Midagi head ega halba ei juhtunud. Mõne nädala pärast märkasin, et olin töölisi valesti hinnanud. Nad ei olnud õnnetud, aga nad ei olnud ka õnnelikud. Neis oli midagi teistsugust. Midagi, mida mina endale ei tahtnud. Teadsin, et kui ma kaua siin olen, muutun nende sarnaseks. Küsisin mõnede käest, miks nad ära ei proovi põgeneda. Vastuseks sain, et nad on rahul sellega. Neil on kõhud enam-vähem täis ja midagi halba nendega siin juhtuda ei saa. Proovisin neile seletada, et see, mis neil siin on ongi halb, et nad elavad vangis, aga nad ei kuulanud mind. Järeldasin, et mu debatioskused on tõeliselt kehvad, kui ma ei suuda kedagi ümber veenda või on nende uskumus liialt suur. Igatahes ei olnud mul soovi nende sarnaseks muutuda. Pidin põgenema ja kiirelt. Mul polnud nii palju aega, et uurida, kuidas kogu süsteem töötab ja  mis parimad väljapääsud oleksid. Pidin leidma informaatori, kes oleks siin piisavalt kaua olnud ja kes oleks nõus aitama. Pärast kahepäevast otsimist kohtusin Rikiga. Ta olin siin juba aastaid töödanud ja oli mind nõus aitama juhul, kui kuulan ta loo ära ja teeksin talle teene, kui vabaduses olen. Kuna see oli mu parim võimalus, siis olin nõus. Ükskõik kui kohutav võib ta elulugu olla, ei saa see olla hullem, kui siin olemine.

Rikk oli pärit väikesest külast. Tema isa oli parim sepp, keda eales nähtud oli. Rikil oli kaksikvend Mikk. Nad elasid kolmekesi, sest sünnitus oli raske ja ema suri peale sünnitust. Isa oli poistele suureks eeskujuks ja õpetas neid nii kuidas sai. Kuid kõik ei lähe  nii nagu alati soovitakse. Kui poisid olid 13, jäi nende isa raskesti haigeks ja suri. Vennad võtsid endale kohustuseks ja auks saada veel paremaks sepaks, kui nende isa oli olnud. Läbi aastate nende koostöö sujus ja kõik läks ülesmäge. Nad nägid kõvasti vaeva, et oma oskusi arendada, et isa taevas nende üle uhkust tunneks. Kui vennad olid kahekümnendates, siis saabus nende ellu naine, keda mõlemad tahtsid, aga vaid üks oleks saanud.  Lugu läks nii, et Mikk võitis neiu südame ja kadedus sõi Riki südant. Ööl enne pulmi tappis Rikk nad noaga. Kui Mikk ja neiu oma viimaseid hingetõmbeid tegid ja Rikk neid veriste kätevahel hoidis, osutas Mikk sahtlile. Sahtlist leidis Rikk teemantnoa, millele oli peale graveeritud „Andestan sulle“  Rikk viskas vesiste silmadega teemantnoa nii kaugele metsa kui sai. Nüüd kui aastad on möödunud kahetseb Rikk oma tegu. See oli ka põhjuseks, miks ta söekaevanduses töötas. Ta proovis enda piina ja valu käest põgeneda, aga sellest pääsu polnud. Ta palus, et ma talle teemantnoa ülesse leiaksin ja selle talle tooks. See oli talle viimaseks mälestuseks vennast ja armastusest. Ta lootis, et see annab talle natukenegi hingerahu. Kui ma ütlesin, et teemantnuga on Ülemuse käes, läksid ta silmad põlema ja oli  innukas mind aitama.

Comments are closed.