Wilkson

Veeresin kiiresti ja tegin kindlaks, et mind ei jälitataks. Peagi kõik, mida nägin muutus uduseks. Hingamine muutus aeglaseks ja sügavaks. Ma ei kuulnud enam helisid nii hästi kui varem, kõik oli nagu üks suur müra, ainult sisse- ja väljahingamine oli selgesti arusaadavad. Pilgutasin aeglasti, sest kiiresti ei olnud seda võimalik teha.  Nägin, kuidas silme eest mustaks ning uuesti valgeks läks, kuid siis oli kõik veel ähmasem. Kõik vihjed viitasid sellele, et olin liiga kaua tühi olnud. Jõudsin pilgutada veel vaid korra ning jäingi teadvusetuna lamama.

Mind äratasid ülesse pidevad jalahoobid vastu pead. Kaks poissi mängisid minuga. Kui ma keset veeremist seisma jäin ja käratasin neile, siis jooksid nad karjudes ema juurde. Ema olin neil pikk sale mustade juuste ja pruunide silmadega. Ta kandis peas rohelist rätikut, seljas must siidist särk. Jalas roheline ja mustade triipudega seelik, mis ulatus maani. Kõrvas olid talle suured ringikujulised kõrvarõngad. Ühesõnaga oli mul tegemist mustlasega.  Tema nimi oli Jofranka. Ta rääkis mulle, kuidas nad mu teeäärest leidsid, kaasa võtsid ja täis pumpasid. Vestlesime natuke ja tuli välja, et tegemist oli väga lahke ja toreda naisega. Nad olid siia metsa just jõudnud ja siin oli juba palju inimesi koos. Ei, need teised ei olnud mustalsed. See mets oli saanud turismimagnetiks, sest väidetavalt pidi see kummitama või pidi selles metsas koletis elama. Keegi täpselt ei teadnud. Teati, et ta teeb koledat häält ja liigub maad ligi. Selle järgi hakati metsa kutsuma Kolli Metsaks. Küsisin Jofranka käest, et kas ta ei karda, et midagi võib juhtuda temaga või ta lastega. Ta ütles, et ei, sest Jumal kaitseb neid. Jutud liikusid, et elukas näitas ennast viimati umbes kuu aega tagasi ja seni keegi pole keegi viga saanud

Kõndisin laagris ringi ja jälgisin inimesi. Mõned neist elasid telkides ja mõned karavanides. Laager ise oli ringikujuline ja tänu sellele osutus laagrisüdameks ringi keskpunkt. Seal inimesed vestlesid ja tutvusid üksteisega. Tundus nagu osad olidki tulnud siia selleks, et endale uusi sõpru leida. Kahjuks kõik ei saanud omavahel hästi läbi. Vahel oli kuulda ropendamist ja üksteisele viltuvaatamist, aga löömaks kunagi ei läinud. Küsisin inimeste käest, kas nad on elukat näinud ja kas nad teavad täpselt missugune see välja näeb. Jutud olid seinast seina. Mõned ütlesid, et koletis on suur ja suudab end nähtamatuks muuta. Teised ütlesid, et pole see mingi koletis, vaid pehme nunnu loom. Kõik need inimesed olid erinevad nii oma mineviku, soovide kui ka iseloomu poolest, aga neid ühendas üks.  Kõik need nad olid siia tulnud, selleks, et kohata midagi, mis oleks eriline ja teistsugune, midagi, mis muudaks nende arusaama maailmast. Kõik see müsteerium ja salapära haaras mindki ja tugev soov tekkis seda elukat näha.

Mis mind imestama pani oli see, et siin olid juba kohalikud, kes müüsid turistidele koletisega seotud esemeid. Riiulitel oli näha puidust ja vatist erinevaid koletise kujusid. Oli ehteid, mis peaks koletise eest kaitsma ja oli talismane, mis pidid andma metsahinge kaitse. Küsisin kohalike käest, kuidas see nii kiirelt nii atraktiivseks kohaks oli saanud. Mulle vastati, et kõik oli tänu televisioonile, kui seda ei oleks, siis ei teaks keegi sellest midagi. Nimelt tehtii siin neli nädalat tagasi tõsielusari, kus 6 noort pidid metsas omapäi hakkama saama. Selle filmimise käigus kuuldigi eluka häält ja õnnestus saada videomaterjal, kus elukas oli põõsasse roninud. Temast jäi peale küll vaid väike keha osa, aga selle põhjal sai järeldada, et siin metsas liigub keegi uus ringi.

Päeva veetsin Jofranka juures ja hommikul läksin kollijahile koos teiste turistidega. Kõik sättisid ennast valmis. Kes tegi venitusharjutusi, kes vaatas, et köis oleks terve ning tugev, ja kes vaatas, et fotokaamera korralikult töötaks. Metsas märkasin, et mitte kõik ei olnud siin selleks, et ainult kolli näha. Mõned tõmbasid sügavaid hingetõmbeid ja tundsid, kuidas puhta looduse värskus ja jõud nende sisse läks.  Meil oli isegi giid, keegi kohalik, kes näitas erinevaid paiku metsas ja viis meid allikast jooma. Juttude kohaselt pidi allikast joomine haigusi ravima. Kui ma seda jõin, tundsin värskust enda kehas ja värvid muutusid eredamaks. Ma ei teadnud, kas see mul haigusi ravis või ei ravinud, aga sain energiasüsti, tahtsin veereda ja põrgata, aga hoidsin ennast tagasi, sest ei tahtnud imelikku muljet endast jätta. Tundus nagu kõik hoidsid ennast pisut tagasi, aga õhkkond muutus tunduvalt rõõmsamaks. Järgmiseks viis giid meid suure puu juurde, mis pidi olema selle metsa kõige vanem puu ja väidetavalt oli elukas siin ringi liikunud. Selle teate peale turistid teritasid oma kõrvu ja silmanägemist ning võtsid valmisoleku. Võin vanduda, et see puu oli kuidagi väga tuttav. Üldse see mets oli väga tuttav. Unustasin selle mõtte kiirelt ära, sest ka mina tahtsin elukat näha, aga kahjuks lõppes tänane ringreis elukat nägemata.

Õhtul tahtsin uuesti allikast juua ja otsutasin omapäid sinna minna. Kui sinna jõudsin, siis see sätendas kaunilt kuuvalgel nagu säravad hõbemündid ulbiksid veepinnal. Võtsin lonksu ja tundsin värskust enda kehas ja silmis. Kuid siis kuulsin lehtede sahinat ja okste murdumist.  Muutusin hiirvaikseks ja keskendusin kuulmismeelele. Kuulsin uuesti raksatus ja hakkasin vaikselt selle poole liikuma. Süda peksis mu sees nagu tahaks välja hüpata ja minema joosta. Ma ei julgenud sügavalt hingatagi, arvates, et see teeb liiga suurt lärmi. Mind eraldas sihtmärgist vaid oksad. Hoidsin hinge kinni ning vaikselt ja aeglaselt lükkasin oksi eemale. Hakkasin juba näost siniseks muutuma, tundus nagu kõige parim asi siin maailmas oleks hingamine. Tunne, kuidas õhk mu kopse täidaks, oleks ülevoolav rahuldus, aga hirm oli liiga suur, et hingata, aga uudishimu oli suurem. Kui ma viimast oksa hakkasin liigutama, hüppas keegi karvane mulle näkku. Karjatasin suurest hirmust. Jäin maha lamama ja mulle vaatas otsa orav. See sama orav, kes oli mulle käbikoori silma kukutanud. Meie ninad olid nii koos, et tundsime teineteise hingeõhku näol. Vaatasime jälle üksteisele liikumatult otsa. Kuid siis ta hakkas mulle midagi rääkima.Ma ei saanud aru, kas kujutasin seda ette või ta päriselt oskab rääkida. Ta hääl oli aeglane ja madal. Ta hakkas naerma aeglaselt ha-ha-had. Järsku oli teda kolm ja nad tiirlesid. Nüüd olin päris kindel, et kujutan seda ette. Kuulsin lähenevaid hääli, kes karjusid, et koletis on seal. Olin natke hirmunud, et äkki koletis leiab mu sellises olekus ja pistab mu  nahka. Aga see hirm läks üle, sest inimesed olid väga lähedale. Kui nad mu juurde jõudsid hakkasid nad odadega minu piht loopima ja karjusid koletis. See oli lihtsalt liiga vale. Kuidas nad said mind üldse koletiseks pidada? Olin nendega koos hommikusel turismireisil siin metsas. Nad olid vägivaldsed ja mul ei jäänud muud valikt kui põgeneda, muidu oleksid nad mu ära tapnud. Liikuda oli äärmiselt kehv, sest nägin kolmekordselt. Toikaid lendas mu suunas ja ma veeresin kogu aeg vastu puid. Olukord oli täiesti lootusetu. Pealegi oli mul nii paha olla, et tahtsin oksendada, aga mul ei avanud selleks võimalust. Ma ei suutnud uskuda, et need samad inimesed, kellega ma laagris rääkisin ja kellega hästi läbi sain, olid nii vaenulikuks minu vastu muutunud. Loopisin oksi, kive ja kõike muud, mida kätte sain, enda seljataha, et aeglustada jälitajaid. Vähemlat ma proovisin seljataha neid visata. Reaalsuses lendas neid igale poole mujale, kuid mitte seljataha. Oksi ja kive lendas taevast alla ja ma ei saanud enam aru, kas need olid minu või laagrielanike poolt visatud.  Järsku ma libastusin ja hakkasin alla veerema väga järsust nõlvast. Sain suure kiiruse üless ja veeresin vastu kivi, mille tõttu ma õhku tõusin ja kõrge kaarega maha potsatades teadvuse kaotasin.

Comments are closed.