Wilkson

Koostasime plaani kolm päeva ja ootasime veel kolm päeva, et tingimused oleksid parimad. Kolm päeva ootamist oli piin. Ma hoidsin end vaevu koos. Ma lihtsalt ei suutnud enam päevagi seal olla. Tundus nagu aeg jäi seisma, see lihtsalt ei liikunud enam. Võin vanduda, kui kella vaatasin, see seisis. Pärast tuli välja, et kellal olid patareid tühjad, aga ikkagi. See koht hakkas mulle pähe. Hakkasin nägema ennast juba nendega. Kujutasin ette, milline ma seal kümne aasta pärast olen. Kuidas ma teen seda sama tööd kaotades igasuguse emotsiooni enda näost, teades, et mitte midagi huvitavat minuga enam ei juhtu. Lõpuks see öö saabus. Kui kõik magama läksid, siis käivitus meie plaan. Kõigepealt oli mul vaja kongist välja pääseda. Selleks lasin endal natukene õhku välja, et läbi trellide mahuks. Teadsin, et kaua ma sellises olekus olla ei suuda ja vabaduses pean kiirelt õhu tagasi saama. Ma liikusin trepist alla nii vaikselt kui sain. Mu ees oli kitsas metallkoridor. Info kohaselt ei oleks tohtinud ühtegi turvameest seal ees olla, aga oli. Kuna ma ei suutnud sellises olekus nii sujuvalt ja vaikselt veereda, kui oleksin tahtnud, siis ei jäänud mul muud üle kui turvamees kahjutuks teha. Ma võtsin üles suure kiiruse ja hüppasin talle vastu lõugu. Turvamees jäi teadvusetuna lamama. Otsustasin ta läbiotsida, et midagi väärtuslikku leida, mis mind põgenemisel aitaks. Tuli välja, et ta oli esimest päeva tööl. Võtsin ta nimesildi, võtmed ja piitsa. Liikusin edasin, keerasin vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule, nii nagu mulle öeldi. Mu ees oli avatud liftišhat nagu kaevandustes on. Lift oli kõige ülemisel kolmandal korrusel. Kolmandal korrusel asus Ülemus ja see oli ka mu sihtmärk. Lifti alla kutsuda ei saanud, sest  siis oleks mind märgatud. Sellega oli ka plaanis arvestatud. Kivihunniku alla oli peidetud kaks kirkat. Nendega hakkasin mööda šhatiseina ülesse ronima. Olin peaaegu kolmandal korrusel, kuni mul üks kirka maha kukkus. Vaatasin ja hoidsin hinge kinni, kui see alla kukkus. Tundus, et keegi seda kolinat ei kuulnud. Kuna ma ei saanud enam ühe kirkaga edasi ronida, pidin ronimise pooleli jätma ja hüppasin teisele korrusele.

Teise korruse eest mind hoiatati. See oli labürint. Kui mul õigeid juhtnööre poleks, siis võib juhtuda, et jään sinna ekslema päevadeks ja seda ma endale lubada ei saanud. Selleks olukorraks olin joonistanud enda nahale kaardi. Tänu sellele õnnestub mul saada kiirelt Ülemuse juurde. ???. kuidas ma seda enda pealt lugema peaksin? Mul pole peeglit ja kui oleks, siis oli liiga pime, et lugeda. Jäin lootma õnnele. Liikusin sinnna, kuhu sain ja kogu aeg tuli sein vastu. Peale mõnda tundi tüdinesin sellest ja otsustasin sohki teha. Ronisin seina peale ja sain hea ülevaate labürindist. Nägin ühes nurgas valgust ja otsustasin sinna minna. Pidin ronima umbes 50 korda seina peale, et teada saada, kuidas edasi peaks minema. Lõpuks jõudsin kohale ja kuulsin hääli. Läksin hiilides ligemale. Kolm turvameest istusid laua ümber, mängisid kaarte ja jõid. Tuli meelde, et mul oli uue turvamehe nimesilt ja võiksin teda mängida. Muul hetkel ei oleks see kõneallagi tulnud, aga kuna nad olid joonud ja ma olin kortsudes, sest lasin endast õhku välja, siis võis see töödata. Pidin vaid lootma, et nad uut turvameest näinud polnud. Pealegi oli see mu parim võimalus teada saada, kus ma olen ja kuidas Ülemuse juurde saada. Ma pidin selle riski võtma.  Astusin sisse ja ütlesin: „Tere.“

Kolm meest tardusid ja vaatasid mind. Oli vaikus, kus oleks kuulnud isegi hiire hingamist. Kõik olid pinges ja kui piuks oleks kostnud, oleks silmapilkselt löömaks läinud. Ainult üks mõte oli mu peas: „Kas nad tundisd mu ära.“ Lõpuks otsustasin selle jää murda ja küsida: „Mida mängite?“

Selle peale vastas üks neist: „ Kes sa oled?“

„Uus turvamees,“ ja näitasin nimesilti.

Kolm turvameest vaatasid üksteisele otsa ja üks neist ütles: „ Aaa, õigus jah, pidi tõesti keegi tulema. Tule ühine mänguga. Tahtsimegi Bismarcki mängida, aga üks oli puudu.“ Nõustusin sellega, sest reaalselt ega mul muud valikut polnud. Mul polnud aimugi, kuidas see mäng käis, aga ei kavatsenud seda välja näidata. Tegin tarka nägu ja käisin suvalisi kaarte. Ma küll ei võitnud, aga vähemalt ei teinud ma ennast lolliks, ma arvan, et ei teinud. Mängu käigus õnnestus teada saada, kuidas Ülemuse juurde kõige lihtsamini pääseks. Kui mäng läbi sai, vabandasin ennast tualetti minekuga ja lahkusin seltskonnast. Hakkasin väljuma, kui turvamees ütles: „ WC jääb teisele poole.“

Teadsin, et sellest hetkest võib kõik halvasti minna. Pidin kavalalt mängima ja ütlesin: „Mulle meeldib see rohkem, mis seal pool on.“

„Nagu ma ütlesin seal pool pole WC-d,“ ja turvamehe hääletoon ja pilk muutusid kurjemaks

Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda ja vabandada end sellega, et olen uus. WC-s mõtlesin uue plaani, kuidas nende juurest kiiresti lahkuda, sest ajagraafik läks väga kitsaks. Läksin nende juurde tagasi ja ütlesin, et lähen nüüd ära. Vähemalt see töötas. Nüüd võtsin suuna Ülemuse juurde, sest pidin teemantoa kätte saama.

Kui Ülemuse ukse taga olin, roovisin võtmetega ust lahti teha, aga asjatult. Ükski võti, mis mul oli, ei sobinud. Ülemusel oli ainuke võti, mis seda keeras, ja kuna ta seal sees magas, siis vaevalt ma selle võtme jalamati alt leian. Aga ega vaatamine haiget tee. Tõstsin jalamati ülesse ja võtit seal polnud. Hakkasin juba lootust kaotama ja oma pead nuttes vastu maad taguma. Lõin pea vastu ust ära ja uks läks lahti. Õnneks Ülemus ülesse ei tõusnud, vaid norsatas. Ta magas rahulikult. Mind üllatas, et temasugused mehed üldse rahulikult magada suudavad. Äkki ta polegi nii õel ja paha, kui ta tundus, või oni asi milleski muus?  Hakkasin nuga otsima. See ei olnud ei riiulitel, seintel, sahtlites, voodi all ega kapi peal. Küll aga leidsin pooliku pulgakommi, mille meelsasti ära lutsutasin. Jäi ainult üks koht veel, kust otsida. Ülemuse padjaalune. Teadsin, et nii kui noa sealt ära võtan, ärkab ta ülesse. Seega võtsin kurika senalt. Ülemuse tuba oli väga ligidal väljapääsule. Tõmbasin noa padja alt ära. Ülemus ärkas ülesse.  Viskasin kurika aknasse ja hüppasin ise läbi akna. Veeresin nii kiirelt kui sain. Viskasin noa kokkulepitud kohta, kust Rikk selle pärast kätte saaks. Häiresüsteem hakkas röökima. Tegin oma liikumise veel kiiremaks. Umbes viis turvameest ajas mind taga. Jõudsin peavärava juurde. Hakkasin võtmetega seda lahti tegema. Võti ei tahnud kuidagi lukuauku minna ja kukkus maha. Teadsin, et mul pole aega nende võtmetega möllata ja kasutasin piitsa, et üle müüri ronida. Mööri kohal oli Valgustuspost, mille külge piitsa viskasin ja ülesse ronisin. See ronimiskiirus pidi oleme maailmarekord. Ma pole iial nii kiirelt roninud. Kui nüüd järgi mõelda, ma pole kunagi mööda köisi roninud. Arvan, et sellel oli midagi tegemist mu kehakujuga. Igatahes mul õnnestus saada üle müüri ja veereda nii kauagele sellest kohast kui vähegi võimalik.

Comments are closed.